I don't want your money!

Eilne päev, eesotsas balliga oli täitsa tore. Minu jaoks oli tarvilik ärgata juba kell 7.50, sest käsk oli kella 8.50 ja 9 vahel Larsi juures olla. Ma jäin hiljaks. 5 minutit seekord, aga ikkagi oli see ebameeldiv, sest ma üritan alati väga täpne olla, mitte isegi varem kohale minna.
Plaanis oli filmida inimeste reaktsioone, aga ainus, milleni jõudsime, oli Saiakang, väga kange espresso ning mõte hakata 500 krooniseid rahatähti põletama. Kaasas oli 20 000 krooni eest tehnikat ja see oli seda ka väärt. DVD peale saime eilse seisuga 0 minutit kaadreid ja see tähendab, et peame millalgi uuesti üritama. Halvendavaks asjaoluks oli inimeste vähesus, sest ilma nendeta pole võimalik nende reaktsioone filmida.
Kell 11.30 otsustasime, et täna ei saa filmida ning läksime Larsi poole oma kahe Lauri, Larsi ja Mõmmiga. See vist tulebki filmistuudio nimeks (2xLauri, Lars & Mõmmi). © tuleb sellele koheselt peale panna, sest muidu te varastate selle mõtte veel ära ka.
Lars käis vahepeal juuksuris ning siis hakkasime liikuma terminali poole, kus saime kokku mõnede balli korraldajatega. Istusime bussi number 8 peale ning veidikese aja pärast nägin ma esimest korda, kus Pirita Majandusgümnaasium asub. Täitsa kompu maja, aga sellega on ka igasugust jubedust pidanud õpilased taluma (minu tulevik). Paar korda käisin linnas veel: esiteks avastas Lars, et ta oli klubist valed kingad kaasa võtnud ja käisime tal õigete järel, saades kogemata kokku ta tantsupartneriga, kes pidi ka sinna ballile esinema tulema koos Larsiga. Teist korda käisin Selveris toidu järel, sest kella poole kahest olime juba tegutsenud seal koolis.
Peo alguse ajaks ei olnud saalis kedagi peale korraldajate, õpetajate, esinejate ja sõprade (selleks olin mina). Olenemata sellest alustasid nad šou kavaga. Tunnike peale peo algust saabusid esimesed külalised. Vahepeal esines Lars, mõned lauljad ja kauaoodatud vehklemis/mõõklemiskava, mille harjutamise käigus oli ühelt osalejalt nimetisõrme luust kild välja löödud. Sellest olenemata võitlesid nad vapralt. Vahepeal õpetati meile vanaaegset tantsu, kui ma õigesti mäletan, oli selle nimeks Pasjanss.
Peo algul aitasin lisada dekoratsioone ja peo lõppedes aitasin korraldajaid jälle, mõõklemiskava ajal sain jalga munadesse, sest nii pidigi olema, aga mingit auhinda ma selle eest ei saanudki.. Suhteliselt masendav. [Masendav.net]
Tagasi koju sõites kohtasime bussis ühte tuttavad, kes algselt väitis küsimuse peale, et kuidas ma teda tean - linnahalli katuselt. Sel suvel toimus seal aga üks vabaõhuetendus nimega Kalevitemaa, seega ma eeldasin, et ma tean teda sealt ja ammendusin selle vastusega. See ikkagi jäi mu hinge kripeldama, sest ma ei mäletanud teda sealt, aga ta nägu oli ikkagi tuttav, siis sain teada, et ma olen teda tõesti ühe korra näinud linnahalli katusel, aga ennemini tean teda ühe sõbra sõbrana.
Koju jõudsin napilt enne kahtteist ja kõht oli väga tühi. Sõin, olin arvutis pool tunnikest ning liikusin edasi voodisse, mis oli meeldivalt pehme.