Umbes 6 aastat tagasi oli meie kodus Queen of the Damned'i [Link] OST ehk siis soundtrack. Oli ka paar laulu Slipknotilt. Sel hetkel ma kartsin neid laule. Sõna otseses mõttes. Ma isegi vaatasin õele viltu, et miks ta kuulab sellist muusikat, kas talle ei meeldigi siis Outlandishi Aicha?!?
Pöördemomendiks, mil hakkasin raskemat muusikat kuulama, loen Slide-Fifty kontserte. Nemad äratasid minus huvi muusikas ja pillides. Ma olen terve elu laulnud, aga muusika ei huvitanud mind eriti.
Praegu käin küll Slide-Fifty kontserditel, aga mitte muusika pärast. Rohkem seetõttu, et mul on seal palju tuttavaid ja sõpru. Seltskond on huvitav.
Hetke lemmikbändiks loen Slipknoti- just see bänd, mida ma kartsin mõned aastad tagasi pimedas kuulata- oma vägagi vastuoluliste lauludega, nagu People=Shit või Frail Limb Nursery, kus on veelgi vastuolulisemad sõnad, nagu "I'm not like you, I just fuck up".
Arvestades, et mu muusikamaitse on nii pöördeliselt muutunud ning ka seda, et ma otsin järjest raskemat muusikat, nagu näiteks Berzerker ja 1349, aga nemadki jäävad veidi magedaks.
Aga ärge kartke. Ka Jäääär kuulub mu lemmikute sekka.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
paljud minu tuttavad kuulavad ka rasket musikat, ja otsivad samuti veeel raskemat. millest see tuleb? näiteks mina kuulan endiselt mahedat muusikat, mille peasõnum on 'luv' (nt. The Killers), ja ma tunnen, et see ongi see mida ma vajan.
ReplyDeleteet siis ikkagi, millest see tuleb?
Mind ajab mahe muusika, peasõnumiga LUV, südame pahaks. Ma ei suuda sellist muusikat kuulata ja sõiman neid bände.. The Killersil on paar huvitavat laulu, aga ma ei ütleks, et Somebody Told Me oleks kuidagi armastusega seotud. Ennemini mõnitatakse seal pikajuukselisi.
ReplyDeletejah, seda küll, et minu erinevates pleilistides on ka muid laule peale 'luv' laulude. aga need on ka sellised elu nautivad või sellised tõsised laulud.
ReplyDeletetsh, tunnistan, et Slipknot on ka minu pleilistis. aga pigem eksinuna, esituses ainult paar korda nädalas