Veredoonor

Teisipäeval teavitas Madis, et teda kutsuti, ta haruldase vere tõttu, verd annetama. Algselt oli plaan kohe samal päeval tal minna ning ta kutsus ka mind kaasa. Suhteliselt ahvatlev oli see pakkumine isegi, sest paljud mu sõbrad käivad tihti verd annetamas ning ka minus oli olemas huvi, et mis, kus ja kuidas.
Kahjuks oli mul teisipäeval autokoolis teooriatund, kus mind saadeti p*rse, sest ma ei jõudnud esinemise tõttu käia eelmine tund kohal, aga tegemist oli teise tunniga kahepäevasest esmaabi koolitusest. (üks sõna?)
Hiljem selgus, et ka Madis ei suutnud oma samme sinnani seada, et minna teisipäeval veredoonoriks ja seega langes minek tänasele päevale, mis sobis ka minule. Täna tuletas üks klassiõde küll meelde, et keemia eksamikonsultatsioon on pool neli. Sellest hoolimata teavitasin ma keemia õpetajale, et kahjuks täna tulla ei saa ning läksimegi Madisega Sõle tänavale nõeladega mängima.
Kohalejõudes küsiti minult mu isikuandmeid, sest tegu oli esimese korraga, kui ma seal hoones olen viibinud. Madisel läks seal kiiremini, ainult uuriti, et ega ta polnud andmeid muutnud, mida ta teinud ei olnud.
Meile anti küsitlusleht, mis sisaldas küsimusi, nagu, et kas ma olen HI-positiivne, on mul olnud maksakahjustusi, probleeme vererõhuga, olen ma ennast tatoveerinud/augustanud/süstinud/opereerinud/kahjustanud/valutanud/medikamente tarbinud (sh aspiriin) lähiminevikus, millele vastasin kindlalt jah, samas vaktsiini kohapeal tegin kasti JAH/DA peale, sest talvel tehti mulle teetanusevastane süst, tänu millele sain ma terve nädala haige olla vähemal või suuremal määral.
Seejärel tuli minna arstikabinetti, kus ta küsis mult testiküsimused põhimõtteliselt teist korda üle ja seejärel hakkas mind torkima. Haava koht on hetkelgi veidike valus, aga nad ei torgi ju mitte nõela vaid suhteliselt naelasarnase masinaga. Veregrupp on viru valge (O tegelikult), aga kahjuks on mu vere hemoglobiinitase liigmadal. 125 punkti oli, 135-180 (180 kohapealt ei ole täiesti kindel) tohib olla, seega mina täna verd ei annetanudki. Uhke olen sellest hoolimata enda üle, sest julgesin sinnanigi välja minna. Mul on väike aukartus nõelade vastu, aga ma suudan sellest üle olla.
Nii ma siis hakkasingi minema kõige esimesse ruumi, kus ma oleksin saanud diivanite peal istuda ja Madist oodata, aga siis teavitati, et ma võin temaga üles kaasa minna, kus ma sain mahla juua ja küpsist süüa. See on isegi kohustuslik, et veredoororid jooksid normaalselt ning oleksid eelnevalt piisavalt ka söönud.
Madisel kulus ligikaudu 6 minutit, et 450ml verd endast niretada ja seejärel oli tarvilik, et ta veel küpsist sööks ja kohvi/teed/mahla jooks.
Nüüd hakkan ma sööma valget liha- täitsa meeldiv, punapeeti- kohe kindlasti mitte ja sööma hematogeeni šokolaade, mis on täitsa normaalse maitsega isegi.

Vot.

P.S. Mu blogi pole just kõige lihtsam lugeda tänud heledale tekstile ja tumedale taustale. Vabandan. Ei muuda.