Šokolaadipoiss

Harju keskmisena töötan ka mina ehitusel: betoon ja kõik sellega seonduv. Hetkel tegeleme Kristiines ühe eramaja kallal, fookuses on vahelae valamine. Kuna tegu on eramajarajooniga, on kõikjal inimesi, sh ka kauneid tüdrukuid. Siit saavad juba targemad järeldada, et neist ma räägiksi.

Raske on tööd teha, kui üks väga kaunis ~20aastane neiu lamab ja kõnnib aias ringi nappides kolmnurksetes riidelappides. Täna muutus asi kohe eriti õudseks, kuna ta kutsus abijõud: kaks samaealist tütarlast tulid samuti päevitama.

Nad segavad kahel moel: esiteks tõmbavad tähelepanu ja teiseks tekitavad nad mõtte mõnusast puhkehetkest. Muru näib niivõrd ahvatlev.



Täna päeval helistas mu õde oma mehele, kes on ka mu boss (onupojapoliitika ehedaim näide). Seejärel teavitas ülemus, et minu kodu suuretoa televiisor läks põlema ja ema ostis uue 32tollise Samsungi plasmateleri. Kuna talle meeldib selliseid nalju teha, et võtab tõe ning väänab seda kõvasti, ning mu ema ei ostaks plasmatelerit, ei uskunud esmalt teda täielikult.

Helistasin emale ja selgus, et väikesed vead olidki õemehe jutus: endine masin läks lihtsalt, leekideta, läbi ja plasma asemel on LCD, mis on parem. (Plasmateleviisorid eraldavad palju soojust, mis tähendab, et neid tuleb jahutada, mis tähendab, et nad tekitavad müra)



Sissekande pealkiri on innustatud mu nahavärvist. Pärast kahte päeva lühkarite väel ringitatsamist ei ole päike enam sõber.

Ilm on sellest hoolimata hää.



P.s Kõik see tuletab meelde, et üks teatud neiu, kelle blogrollis ma olen, ei ole mind veel enda juurde päevitama kutsunud, kuigi sellest jutust on varsti möödumas juba kaks aastat. Bärx, see oled sina!