Pirta

Eile käisin sel suvel esimest korda korralikult ujumas. Vesi oli algselt küll jahe, aga täitsa mõnus oli lõpuks.

Veest välja tulles oli ilgelt jahe ja mingi hetk tunnen, et tasku on veidike raske. SHIT! Telefon oli taskusse jäänud. Tundes mind peaks olema selge, et ega ma odavaid asju armasta ja telefongi on seetõttu 5000.- Nokia 6500c.

Täna käisin siis paranduses ja mulle teavitati, et 99% meres käinud telefonidest ei lähe üldse tööle ja sinna ühe protsendi sisse jäävate telefonide komponendid hakkavad suvalistel hetkedel läbi minema. Ehk ma olen kruvitud (I'm screwed).

Koheselt olen saanud õpetussõnu, et pole ju mõtet üldse nii kallist telefoni osta ja mida veel. Selle peale tahaks küsida, et miks sa maitsvaid toite sööd, kui kõik niikuinii tagant välja tuleb varsti, või miks hommikuti üles tõusta, kui õhtul lähed niikuinii uuesti magama.
Elu on nautimiseks ja see üks väike jama või lollus, millega ma olen hakkama saanud, ei ole piisav, et kodus patja nutta.

Mu ema on täiesti rahulik ja ütles, et mis siis ikka. Juhtub.

Loo moraal: Tee alati pilti, kui on võimalik. Rannas käisin ikkagi tüdrukuga, kes oli bikiinides ja kui ma oleks teinud pilti, nagu ma algselt tahtsin, aga ta keelas, oleks ma telefoni taskust välja võtnud ja seljakotti asetanud. (Ei taha sellega süüdistada teda loomulikult. Õnnetusi juhtub ja suurim süüdlane, kui seda üldse otsida vaja, olen mina.)