Puts küll

Mitte midagi ei oska teha. Lihtsalt. Mul ei ole põhjust, mille nimel elada.

Enne oli ikka nii, et tulid netti ja oli olemas inimene, kellega on võimalik rääkida, nüüd on see imelik.
Aeg võiks edasi minna suts kiiremini, saaks unustada.


Ärge väga isiklikult võtke, aga ta oli ainuke kiiksuta inimene mul netis, kellega sai lihtsalt rääkida.


Hetkel pea veel kangust täis, et nii ei saa. Mis teeme siis? Laseme vana, tuttavat, aga samas mitte-töötavat rada edasi või on tõesti haavalt sideme ärarebimine ja valulik, aga kiire paranemine parem?

Andke palun jalaga mulle.
Senini olen ühe päeva kannatanud, aga siis tuli kursavend külla, tegime koolitöid, järgmine päev kannatasin natuke, aga siis unustasin kooriproovi ja õhtul joominguga jälle seda sihituse tunnet ja täna olen juba bändiproovis käinud ja Larsiga kokku saanud ja siis veel õega suhelnud ja Mikku kantseldanud, aga ikka on selline täiesti õudne tunne.
Selle jutu mõte on, et on küll võimalik unustada see jube tunne, et midagi ei oska teha, tehes midagi koos kellegagi, aga see tunne tuleb nii ruttu tagasi.
Tunnet võimendab ka see, et ma otsustasin, et Msn ainult süvendas mu suhte-probleemi ja on üldiselt kurjast (kuigi ilgelt mugav (ei viitsi asendada sõna ilgelt huvitavama sõnaga, käige putsi)).

Ja kõige jubedam on see, et mul on tarvis õppida mikro-makroks, mat-anaaliks, füssi lahendada ja raske kood valmis kirjutada ning mul ON aega, aga ma ikkagi ei suuda seda teha, sest mõtted on niiiiiiii mujal..



Puts.


Ka see süvendab seda sitta, et ma ei kannata ainsana seda, vaid sunnin selle tunde ka Kirsti peale. Ja ma mõtlesin selle teoga kõigest head.