Järgneva 9 kuu jooksul kirjutan nii palju erinevaid luuletusi suvest, kui mu mõte suudab.
Ei garanteeri, et kõik luuletused on uued ega ka seda, et nad riimuvad või on midagigi väärt.
Ei.
Need on minule.
Enamasti seepärast, et ma olen suutnud viimase aastaga luua 5-6 täitsa normaalset laulu ja sama palju kuulamist mitte väärivat. Nii mõnegi teemaga on nii, et kirjutada oleks palju, aga ei viitsi. Liiga kommertslik.
Aga üks teema, millest pean kirjutama, mis vaevab mu hinge Eesti aasta igal päeval on suvi.
Nõnda kirjutan ma oma lõbuks ja lihtsalt kirjapanemise mõttes erinevaid luuleridasid suvest. Aeg 9 kuud on seepärast, et tolleks hetkeks loodan, et mul on juba 99% perfektne luuletus olemas, millest koostan laulu, mis hakkab terve suve igaühe raadios mängima ning purustab kõik tippude rekordid.
Siin on siis esimene luule, mille panin kirja pisut ebastandartses rokivärsis (abba):
Suveöö unistus (võimalikult imal nimi)
Mõtted taaskord hägused,
toas istun vaikselt, joon.
Peas mõtteid taaskord loon,
sääl inimesed nägusad.
Nüüd töötan, keskendun,
peab valmima ju see.
Ent taas on tänavail mu meel,
nii tegevus, ta takerdub.
Täidab rannaliiv mu meelt,
va nuhtlus jalanõus.
Tujust kadunud on tõus -
lund lükkama pean teelt.
Taga igatsen ma sind,
suvi, päike, Hispaania.
Vahel külastan fantaasias,
ent siiski kurvameelne hing.
Boonusena (taaskord?) Aides - Summer days
No comments:
Post a Comment