Olen juba selline inimene, et üks ja see samune asi mind kauaks ei rahulda, mistõttu uudistan ikka uut muusikat. Esmalt hakkas meeldima Blue October - Say it! aga kui sain nende plaadi, kuulasin poolteist korda läbi ja mõned korrad ka loo Say it! leidsin, et see laul hakkaks mind väga kiiresti häirima ning siis ei sooviks ma seda enam kunagi kuulda. Nõnda ütlesin selle bändiga hüvasti.
Teise bändina, mida olen juba paar kuud tugevalt austanud on Kasabian. Nad on kuidagi meeldivalt toores bänd ja teades, kus nende nimi tuleneb, olen sellest bändist lausa lummatud.
Pisut ootasin ning eile jõudsin ka nende albumini.
Pool albumit kuulatud ja juba teadsin, et ka selle bändiga on sama probleem: kui ma liialt kuulan, ei soovi ma seda enam kunagi kuulata ja see on tõsine katastroof, sest nende muusika on suurepärane.
Väga hea muusika ja huvitavad lahendused, aga minu mainstream mõttelaad ei suudaks seda eriti kaua kuulata ja ma naudin seda kordades enam, kui see kord päevas või 4 korda nädalas raadiost tuleb (Raadio Mania asub meie kontoriga samas majas, korrus kõrgemal. Oujee).
Hetkel on albumil teine ring peal ja tundub, et igaks juhuks pean selle alles jätma, sest seal on ju lausa kolm hitti:
Kasabian - Where did all the love go?
Kasabian - Fire
Kasabian - Underdog
Nautige!
P.s Alustasin eile kahemehe elektro-popp katsebändiga. Algus on paljulubav, aga samas tööd on kõvasti.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment